Search

Melissa Anson

HARIDUSTEHNOLOOGIA · ALUSHARIDUS · NOORSOOTÖÖ KORRALDUS

Month

September 2015

Sotsiaalmeedia – akadeemiline postitus

Meedia on igal pool inimeste ümber, ent interneti vahendusel on võimalik suhelda aktiivselt, vajadusel ka globaalselt. Sotsiaalmeedia annab võimaluse suhelda ka eraldi olles –  see tähendab, et reaalseks suhtluseks interneti teel, ei pea osapooled koos olema, et suhtlus toimiks. (Kalda, 2009).

Sotsiaalmeedia vahendina pakub võimalust suhtluseks ja jagamiseks – foorumid, blogid, Facebook, Youtube, Instagram, Twitter jt. Iga leht pakub mingit uut võimalust leida uusi teemasid, vaatenurki, kriitikat. (Kostabi, 2013). Samuti on võimalus ise levitada omapoolset informatsiooni. Sotsiaalmeedia mõju on kõikjal inimeste ümber nähtav – lühidalt, annab see võimaluse leida inimesi, kellel on millegi suhtes oma arvamus, mida jagada.

Lasteaia näitel on sotsiaalmeedia ideaalne koht jagamiseks – kes ei sooviks teada, mida lapsed tegelikult igapäevalselt teevad? Youtube’i või Vimeo kanal annab ideaalse võimaluse teha suletud grupp, kuhu kutsuda liikmeteks lastevanemad, ning läbi selle jagada erinevaid sündmusi rühmas. Õhtul ukse peal vanematega rääkimine ja tõdemine, et teate, täna tegime lastega näitemängu, kõigile väga meeldis lause ei ütle vanematele mitte midagi, peale selle, et ju siis oli hea päev. Ent ise videoklipil selle nägemine, mida laps ise teinud on päeva jooksul, võib hoopis teise elamuse anda perekonnale.

Samuti leian, et blogid (WordPress, Blogger jt) on suurepärased vahendid jällegi suhtlemiseks ja jagamiseks. Isiklikult oleksin äärmiselt õnnelik, kui minu lapse lasteaias oleks mingi platvorm, kus näeksin eredamaid seiku rühmaüritustest (mida korraldatakse just lastele, mitte vanematega koos) või väljasõite. Kasutatakse küll Facebook’i kanalit, kus on kasutaja olemas, aga minu isiklik seisukoht on see, et kui rühmal on endal blogi, siis on õpetajal ka suurem kohusetunne sinna tihedamini asju panna. Kui tervel lasteasutusel on ühine leht, siis nagunii tuleb sinna pidevalt midagi, aga see jätab üldiselt aktiivse mulje, mitte ei iseloomusta kindla rühma aktiivsust. Seetõttu leian, et blogi oleks justkui motiveeriv ka, et ikka endalgi tunne, et võiks jälle vanematega jagada midagi. Ühest praktika lasteaiast kuulsin kord seda, et nendel on majas kokanduspäevad ja siis lisatakse blogisse retsepte, mis lastega tehtud. Samuti võisid vanemad ise omaltpoolt blogisse postitada oma pere retsepte – selline suur kommuun, kus jagada said omavahel nii õpetajad kui ka pered.

Lugedes artikleid, siis Ameerika klassiõpetaja näide Twitteri kasutusest oli minu jaoks suur üllatus, sest ma poleks iial sellise võimaluse peale ise tulnud. Suuremate lastega on hämmastavalt tore leida võimalus suhtlusplatvormil suhtlemiseks – eriti teades, kui edukas on Twitterikasutus just globaalselt. See andis lastele võimaluse rühmatööks ning entusiasmi, sest see meeldis neile. Eesti näitel tundub see mulle samuti hea variant ühe õppetegevusena, võib-olla just selle tõttu, et meil pole Twitter nii populaarne. Pean silmas just seda, et mõned lapsevanemad ilmselt ei peaks õigeks seda, et lapsed postitusi kuskile teevad, aga auditoorium oleks ju nagunii väikene. Teisalt, nagunii on lapsed tänapäeval absoluutselt igapäevaselt meediaga seotud – televiisor, nutitelefon (mis on ilmselgelt igal lapsevanemal), tahvel, sülearvutid. Ükskõik, kui palju vanemad seda ka eirata tahavad, on põhimõte ja tõde selles, et iga laps puutub nende vahenditega nagunii kokku – pigem teha seda koos ja turvaliselt, sest ühiselt tööd tehes õpivad lapsed ka koos arutlema riskide üle. See tegevus oleks nagunii järelvalve all tehtud ja need postitused, nagu artiklis öeldud, on lühikesed – lapsed saaksid lihtsalt ise arutleda rühmas, et mis nende arust on kõige olulisem, mida lühidalt kirja panna. Ja see arendab jällegi analüüsivõimet ja koostööoskust.

Sotsiaalmeedia õppimisvõimalusena on tegelikult suhteliselt piiritu – ongi vaja endale selgeks teha, mida on tarvis õpetada. Youtube’is on lastele õpetamiseks miljoneid videoid (olen ise kasutanud õppetöös ning leidsin väga toreda kanali, kust on lühikesed ja informatiivsed videod). Instagram’i kasutaksin mina näiteks selleks, et vaataks erinevaid pilte ja arutleks lastega seda, et millised pilte on mõttekas üles panna, milliseid mitte. Üritaks analüüsida pilte just selles võtmes, et miks on üks asi sobiv ja teine mitte, et varakult tekiks lastel endal kriitiline pilk asjade suhtes, mida võõrastega jagada.

Kui mõtlen ohtudele, mis sotsiaalmeedia kasutamine võib tekitada, siis esimene mõte on see, et kui palju on reklaame enamus lehtedel, mis kasutatakse. Tänapäeva sotsiaalmeedias on ülimalt levinud turundamine – igasugused kampaaniad, jagamised, auhinnad. (Kivilo, 2014). Kõik need on just väikelaste puhul ohuks, sest eelkooliealine laps ilmselt mõtlebki, et oh, vajutan seda nuppu ja võidan ratta, jess! Mingil määral võib oht olla ka selles, et laps näeb rühmas, et õpetaja kasutab ja midagi ei juhtu, ning seeläbi usaldab, et tegu on turvalise keskkonnaga – ent puudub oskus analüüsida iseseisvalt sisu. Samuti on kõikide sotsiaalmeedia kanalite suurim oht privaatsus ja oskamatul kasutamisel ka selle puudumine – mis tähendab seda, et üha rohkem lapsi on meedias kiusajatele või ahistajatele kättesaadavad. Ohtude vältimiseks on alati soovitataval lastevanematel kontrollida, millega nende lapsed tegelevad erinevate vahendite kaudu, ning rühmas lihtsalt pidev analüüs, kriitilise meele arendamine ja põhjendamine, kust võivad ohud kõige enam varitseda.

Lõpetuseks tahaksin artiklite ja videote põhjal öelda seda, et ma pole iial mõelnud sellele, kui väga võib blogides, vlogides (videoblog), foorumites jne kanalites antud hinnangud mõjutada brändide reitinguid. Ise jälgin samuti erinevaid kanaleid ja kindlasti mõne asja suhtes arvamus muutub või kujuneb vahel läbi teiste inimeste öeldud hinnangute, aga just see aspekt, et see ühe inimese väljaöeldu võib mõjutada mõnda ettevõtet ja nende toodete kasutust. See aspekt pani mind mõtlema, kui võimas võib olla meedia efekt.

Kasutatud allikad:

Kalda, K. (2013). Sotsiaalmeedia kanalite rollid Eestis

https://www.okia.ee/blog/2013/03/sotsiaalmeediate-kanalite-rollid-eestis/ [21.09.2015]

Kivilo, J. (2014). Mis on uut sotsiaalmeedias? 

http://blogi.wsionline.ee/mis-on-uut-sotsiaalmeedias [22.09.2015]

Kostabi, K. (2013). Riigiasutused sotsiaalmeedias: mida kasutajad ootavad

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16394 [22.09.2015]

Advertisements

Sotsiaalmeedia ja Youtube – kontakttund (15.sept)

Sotsiaalne meedia on meedia, mis on mõeldud sotsiaalseks mõjutamiseks, kasutades selleks ette nähtud keskkondi, mis põhinevad inimeste suhtlus- ja väljendusvajadusel. Tuntuimad keskkonnad on Facebook, Twitter, Youtube, Orkut, Flickr, Digg, Linkedin jt.

pilt

Youtube’i on lasteaia kontekstis võimalik kasutada mitmel viisil. Erinevaid videoid, mis on Youtube´i juba laetud, saab kasutada õppetöös – võimalik on teha ka erinevaid liste endale, kuhu salvestada vajaminevaid videoid või häid ideid tulevikus kasutamiseks.

Samuti on mitmeid videoid, mis näitavad, kuidas asju meisterdada – seda saab kasutada lastega koos. Nii saab arutleda, kas kõik said ikka üheselt asjast aru ja see annab lastele võimaluse ka õpetajaga koos uut informatsiooni analüüsida. Samamoodi saab õpetaja kasutada antud materjali, et varasemalt läbi teha asju, mida hiljem lastega läbi viia.

Kindlasti on lapsevanematel ka hea meel selle üle, et õpetajal on võimalus isiklikku kanalisse lisada rühmavideoid ja filmitud sündmusi – seda on võimalik teha privaatses grupis, kuhu lisatakse ainult rühma laste vanemad, seega võõrad inimesed ei näe üleslaetud materjale.

Suur pluss on see, et Youtube on tasuta kasutamiseks ning sealjuures ka lihtne kasutada. Salvestamise võimalus on samuti hõlbus ja meedia jagamise võimalus. Ühtlasi on Youtube kasutatav kõikides seadmetes. Vaatamislimiit puudub samuti, ehk siis põhimõtteliselt võib seal kogu aeg erinevaid videoid vaadata vajadusel.

Miinuseks on see, et kui on salvestatud teistelt kanalitelt materjale, siis kasutaja võib oma meediat kustutada, seega tuleb arvestada, et tuleks eelnevalt kontrollida, kas video on endiselt üleval saidil või mitte. Alati tuleks kõik videoid ka üle kontrollida, sest iial ei või teada, kas video on algusest lõpuni teemakohane või on autori poolt lisatud mingeid isiklikke muudatusi. Valdav enamus sisust on ka võõrkeelne (inglise keeles enamus), mis nõuab ka kasutajalt elementaarset keeleoskust.

text2mindmap

Õpileping – praktika (uuendatud)

Ootused ja soovid ainele – põhiliselt ootan ainelt seda, et tunneksin ennast valdkonnas pädevamalt ning seljataksin hirmu oma erialase suuna ees. Olenemata, et arvutikasutus kogemus on olemas, tunnen ennast siiski ebakindlalt, kui asi puudutab IKT-vahendite kasutamist õppetegevustes.

Kogemus arvutite ja tehnoloogiaga – kasutan igapäevaselt nii arvutit kui ka nutitelefoni ja tahvelarvutit. Tunnen, et oma igapäeva tegemistes saan väga hästi hakkama, aga erinevus seisnebki selles, et kui ma pean midagi tegema, siis see on minu enda jaoks ja minu enda vastutus, kuidas ma asjad tehtud saad. Kui ma pean kasutama oma oskusi tegevuste organiseerimiseks, siis see tähendab oma tegevust suunata kellegi teise jaoks. Lastega tegutsedes tähendab see ka seda, et nemad peavad midagi võitma minu tegevusest, sest muidu puudub mu tööl eesmärk. 

Eesmärgid – Minu põhiliseks eesmärgiks on aine lõpus tunda seda, et ma tõesti olen õppinud midagi. See ei tähenda, et ma peaksin tingimata nüüd absoluutselt kõike teadma, mida maailmal pakkuda on, aga et mul oleks kindlustunne, et on kas või paar kindlat asja, millele ma saan alati loota ja suudan oma tegevusega lõimida. See tähendaks seda, et on alati asi, milles ennast täiendada, aga samas mul oleks mingi põhi, millele toetuda oma töös ja tegevuses.

Strateegiad – Eesmärkide saavutamine nõuab kindlasti oma tegevuse läbi mõtestamist ning järjekorra paika panemist. Varasemalt olen praktika jooksul läbi viinud õppetegevust kasutades ainult IKT-vahendeid, samas olen ka teinud tegevust nii, et lõimin käelist tegevust interaktiivsetahvliga. Minu strateegia ongi paika panna oma tegevuse kava, et siis leida, millal ja kuidas on kõige kasulikum kasutada oma töös erinevaid interaktiivseid vahendeid.

Vahendid/ressursid – Vajadusel tehnoloogiat saan ise kaasa vedada – tahvel, peegelkaamera, sülearvuti, ’’seebikarbi’’ fotokaamera. Olen ka ühel praktikal kasutanud oma tegevuses tahvelarvutit nii, et näitasin lastele tahvlist 8 erinevat pilti, ning palusin piltidel olevad esemed rühmaruumist üles otsida – see võttis neil kenasti aega, aga said tehtud. Samas meeldis neile väga see, et nad said tahvelarvutit oma tegevuses kasutada. Usun, et vahendite leidmine on pigem kõige väiksem mure. Tähtis on see, et oleks olemas sihtgrupp, kellega oma tegevust läbi viia ja selle läbi ise juurde õppida ja oma miinuseid tegevuses näha.

Hindamine – Ma leian, et varasemad praktikad on õpetanud seda, et parim hindamine on see, kui ise tunned, et oled oma tegevusega hakkama saanud nii nagu seda eelnevalt (kas või oma peas) kavandanud oled. Minul on varasemalt mitmel korral olnud seda kogemust, et kujutan esimestel kordadel oma tegevusi väga selgelt ja kenasti ette, aga reaalsus on ikkagi teine, sest puudub kohe enesekindlus ja väga kiirelt on tagasilöökide korral õrn paanika tulema. Samas, oma viimasel praktikapäeval suutsin juba sekundi pealt ennast ümber häälestada, kui miski läks teisiti, kui olin lootnud ja minu silmis see näitaski, et olen arenenud, sest suutsin tegevust juhtida ka siis, kui see oli oma esialgset suunda muutnud. Põhiline ongi see, et lastega koostöö tähendab seda, et ootamatused on alati kerged tulema – minu töö on osata seda oodata, mitte kohkuda selle eest, kui miski läks teisiti minu ootuste suhtes.

Refleksioon – Selle praktika jooksul meeldis mulle kõige rohkem see, et meil oli juhendajaga konkreetselt paika pandud, mis päeval me midagi tegime ja me pidime kohal olema reaalselt millegi tegemiseks. See tekitas selle tunde, et ma lähen kohale, ma teen midagi ära ja ma võin minna ja kodus selle asjaga edasi tegeleda. Varasemalt on pigem seda olnud, et alguses pead 1,5h kohal istuma ja ootama kuni kõik lapsed lasteaeda jõuavad hommikul, siis nad söövad ja mängivad ja siis lõpuks on tegevus – enne seda ma olen lihtsalt osa rühmast, aga võrdlemisi tavalises Eesti keskmises rühmas tähendab see siiski seda, et mina + teine praktikant + abiõpetaja oleme kõik mingil määral lihtsalt rühmas olemas, aga me ei tee keegi otseselt midagi seal. Mäletan ainult Mardi lasteaia prakikalt seda, kui esimene nädal oli nö tutvumise nädal (mis minu silmis on vajalik, sest iga maja ja rühm on erinev, samuti õpetajad) ja saime lõpuks tagasisidet, et niisama istusime seal ja midagi ei teinud. Olenemata, et ma mäletan korduvalt seda, et me pakkusime, et me võime aidata ja ise midagi teha, kui meile öeldakse, mis see on. Tol hetkel oli juhendaja seisukoht lihtsalt see, et tema ei peaks meile midagi ette ütlema. Seega, me siis lihtsalt tutvusime edasi rühmaga, sest ma siiski oskan jooksvalt teha neid asju, mida ma näen, et vajavad tegemist. Seega, mulle väga meeldis see, et kõik oli praegu väga konkreetselt ja selgelt paigas. Samuti meeldis mulle nii väga see aspekt, et see oli reaalselt minu tegevus – mina läksin oma mõtetega, mina juhendasin oma teadmistega oma juhendajat ja me tegime lõpuks koos midagi, aga see kõik oli nö minu algatus ja looming. Varasemalt on ju kontrastiks pigem just olnud see, et meie sulandume rühma, oleme abiks, oleme justkui õpetaja käepikendus ja siis meid hinnatakse selle põhjal. Praegusel hetkel oli vastutus selles mõttes suurem, et ma teadsin, mida ma pean tehtud saama ning minu asi oli paika panna ajad ja asi toimima panna. Ja see mulle meeldis väga.

Ainus asi, mis kohe absoluutselt ei töötanud ja mis oli kõigi mõttes (seda tõi välja nii õpetaja, direktor kui ka abiõpetaja rühmas) – miks on praktika nii halval ajal? Mina isiklikult ei ole absoluutselt kursis sellega, mille järgi praktika aeg paika pannakse – ma saan aru, et see vist on üldiselt asetatud semestri lõppu, aga tegelikult oleks võinud see lihtsalt olla novembri kuu vältel näiteks. Miks selline probleem? Sest absoluutselt igas lasteaias on sel perioodil jõuludeks ettevalmistumine ja ma tõesti südamest usun, et mitte ühegi teise ürituse jaoks ei valmistuta nii kaua. Eelmine aasta tegime praktikal jõulude ajal lastega etendust, harjutasime laule, õppisime tantsu, tegime jõululaada ning seal esineti, loeti luuletusi. See võttis aega kolm nädalat, ehk siis terve meie praktika, ja see võttis igast päevast mingi suure aja, mis läks lihtsalt kaotsi. Ja kui nüüd õpetaja peab oma asjad tehtud saama ja siis sealjuures veel kedagi juhendama , hindama, analüüsima ja tagasiside andma, siis ma tõesti julgen nõustuda, et see on metsikult halb aeg praktikaks. Minule tuli sel praktikal juhendaja sellega vastu, et me jõudsime kiiresti kokkuleppele, et me teeme kindlasti piksillatsiooni nende jõuluetendusest, sest nad olid seda natukene harjutanud juba. Samas maskid tegin mina ise oma perega valmis, sest lapsevanemad polnud jõudnud veel etenduse jaoks teha neid. Samuti tõime me Maarjaga ise kodunt asju pikillatsiooni jaoks, sest nad polnud rühmas jõudnud kõiki vahendeid valmis teha. See on ülimalt suur ettevõtmine ja minu jaoks oli tegelikult väga hämmastav Maarja vastutulelikkus juhendajana, sest ta  oli sel perioodil veel haige ja käis operatsioonil ja ikkagi käis ja jooksis, et kõik asjad tehtud saaks. Seega leian, et jõulud on äärmiselt halb aeg praktika tegemiseks ja kui vähegi oleks võimalust, siis võiks seda praktikat nihutada novembri suunas.

Mis on minu nõrk külg? Ma arvan, et kellelegi pole see üllatuseks, et minu nõrk külg on aja planeerimine ja reaalselt aja hindamine. Kui ma mõtlesin sellele, et praktika kestab kolm nädalat, siis minu peas see lõi nagu mingi lõputu perioodi ja tunde, et kõike saab ju teha selle ajaga. Kui ma aga hakkasime rühmas reaalselt esimest esitlust tegema ja siis otsustama, et appi, me ei jõuagi kahte animatsiooni teha, siis jõudis kuidagi kohale, et tegelikult on võrdlemisi piiratud see aeg. Siin tuleb jälle see jõulude aspekt ka sisse – rühmal olid mõned väljasõidud (käidi kinos, tehti ka filmindusega tutvust, mis haakus vaja õppetegevusega) ja üritused, siis oli juhendajal arst ja koolitus ja koosolek. Üks asi on see, et kooli poolt on kindlad kuupäevad paigas, millal miski toimub ja teine reaalsus on see, millal reaalselt juhendajale sobib asju teha.

Mida peaksin tegema edasi? Ega siin polegi muud teha, kui kalender ja käekell kõrvuti istuda ja asjad lihtsalt ära teha, aegadest kinni pidada ja töö ära teha. Kui ma suudan seda teha, siis üldiselt ma isiklikult tunnen, et ma olen oma tegevuste läbiviimises võrdlemisi edukas, sest ma olen tegelikult nende aastate jooksul siiski palju õppinud ja kogemust saanud.

E-portfoolio loomine

Minul isiklikult puudub olemasolev e-portfoolio, seega võtsin selle vabaduse, et koostada skeem, milline oleks minu isiklik e-portfoolio. Ühtlasi toon välja, et jagamiseks oleks see kindla sihtgrupi jaoks ning parooliga, sest sisaldaks isiklikke andmeid (nii minu kui ka laste).

portfoolio

Panin kirja sellised rubriigid, sest need tundusid mulle vastavaks kasutuseks kõige mugavamad ning mõttekamad. Ma jagaksin ideaalis portfooliot lastevanematega ning sel põhjusel ma ei leia, et nende jaoks oleks väga vajalik suurel määral isiklikku informatsiooni minu eraelu kohta. See tähendab, et peamiselt on portfoolio sisuks siiski tööd, head ideed ning videod.

Rubriik minust sisaldab CV ja kvalifikatsiooni, et vanemad saaksid kindlad olla ning kontrollida seda, et ma poleks mingi suvaline inimene tänavalt, vaid ma tõesti tean, mida ma teen. Veebilehe kasutuse all sooviks välja tuua selle, et kõik on autoriõigustega kaitstud ning teiste tööd on alati korrektselt viidatud. Isiklikud tööd sooviksin välja tuua selleks, et näidata, et naudin ka töövälisel ajal loomingulist nokitsemist ning tõesti naudin oma tööd.

Lastega koos rubriigis jagaksin töid, mida oleme lastega tehtud ning üles pannud rühmas – ühtlasi saaksin jagada ka tööde tausta. Jagaksin ka lastega koos tehtud videiod/animatsioone, samuti laste iseseisvat tegevust. Töölehed koduseks kasutamiseks on minu arust kasulik variant nendele vanematele, kes soovivad ka ise lapsega koos midagi kodus teha, enamasti kasutaksin lehti, mida oleme ka rühmas kasutanud – see tähendaks seda, et lapsel on juba mingid eelteadmised olemas. Huvitavat lastele uurimiseks kategooria võiks endas kujutada erinevaid ideid, mida saaks teha nii kodus kui ka rühmas.

Blogi sooviksin pidada selleks, et saaksin lastevanematele detailselt kajastada meie toredaid tegemisi lastega – nii pilte kui ka videoid, kirjatükke ja joonistusi.

Küsimused, ettepanekud ja nõustamine pakuks seda varianti, et alati lapsele järgi tulles pole aega rääkida, kui laps juba kõrval ja tahab koju – see annaks võimaluse lapsevanemal rääkida minuga rühma tegevusest, mis pole vastuseid saanud; anda ideid, kui kuskil jääb vajaka; vajadusel nõustamine peredele, kes on lapsega nö hädas, aga ei julge kaugemale minna abi otsima. Küsimuste esitamine käiks interneti teel (lehel oleks kastike, kuhu saab kirjutada, vajadusel ka anonüümselt).

Kontakt on selge ja see võimaldab ühendust võtta meilitsi ja telefoni teel – telefoniks oleks rühma number, sest leian, et tööväline aeg võiks jääda siiski minule endale.

Tunnitöö 2 – E-portfoolio

Meie rühmatöö oli e-portfoolio mõiste ning selle olulisemate osade lahti mõtestamine:

E-portfoolio ehk digitaalne portfoolio. Saab nimetada uue põlvkonna CVks. Kasutajad saavad teadmisi ja oskusi interaktiivlselt paigutada ja sorteerida. Seal saab värskendada erialasid ja sotsiaalseid saavutusi.

E-portfoolio annab õppijale võimaluse oma tegevust ise organiseerida, rõhutab elukestvat õpet. Portfoolio reflekteerib seda, mida inimene on aja jooksul õppinud või konkreetseid oskuseid, mis inimene on ise kirja pannud.

E-portfoolio annab võimaluse ka kommuunipõhisele õppimisele ja infovahetusele, kuhu inimesed saavad kirjutada omavahel jagamiseks vajaduspõhist informatsiooni (N: kindla temaatikaga foorumid, veebilehed). Spetsiifilisem näide on eKool, kus info käib kooli ja kodu vahelt (õpetaja, lapsevanem, laps) ning kõik vajalik on sellisel juhul veebis iga osapoole jaoks olemas. Sellisel tasandil on e-portfoolio hea kaaslane ka lasteaias kasutamiseks, luues blogi,  mida saaks infovahetuse vahendina kasutada õpetaja ja pere vahel, ühtlasi on ülevaade ka lasteasutusel endal.

2. Tarkvarad ja standardid

E-porfoolioga käivad kaasas standardid ja tarkvara. Standardites on oluline turvalisus, õigete metoodika kasutamine st. jagamine erinevate keskkondadega, näiteks sidumine blogidega. E-porfooliot saab ka jagada näiteks hindamis-, esitamis,  personaalarengu-, õpiporfoolioks.

Tarkvara- kommertstarkvara ja vabavaraline tarkvara. Võimaldavad üles laadida ja jagada faile.

3. Väljakutsed ja takistused.

Identiteet-läbi porfoolio annab inimene endast mingi mulje, tuleb olla väga ettevaatlik kuhu ja mida postitada. Teadmatusest võib kasutaja endale kahju teha. Inimesest jääb maha digitaalne jalajälg.  Esineb ka tehnilisi väljakutseid, näiteks kasutamisel, sulgemisel, tasuliseks muutumine, kallimaks muutumine.

4. Haridustehnoloogilisi pädevusi rakendatakse õppijate kaasamiseks.Õpetaja kohandab internetist leitud loovust. Digiajastule kohaste õppemeetodite kasutamine. Õetaja loob rühmale või kursusele suhtluskanali, nt foorum. Digiühiskonnas kodanikuna käitumine. Kutsealane areng ja eestvedamine- kaardistab enda pädevustest lähtuvalt.

Iseseisev töö 1 – dokument ja analüüs

Dokument : mida tean, mida ei tea

Õpihaldussüsteem eDidaktikum:

  1. eDidaktikum õpikeskkonnana on nüüd saanud minu jaoks mugavamaks kaaslaseks õppetöös, kuid esialgu tundus mulle jube kirju. Kodused tööd olid ühes kaustas, iseseisev töö teises, puudujate töö kolmandas kohas, siis veel tunnitööd – kui asjade esitamiseks läks, siis jäi kohati mulje, et iga hiireklikk viis uue ülesandeni. Nüüd olen aga saanud asja rohkem selgeks ning suudan ise ka loogiliselt järeldusi teha, kust ma enda jaoks vajalikke materjale leian. Positiivne nüüdseks ongi see, et kõik materjalid on koos. Ühtlasi näen ma alati oma tehtud töid ning vajadusel saan ka teiste töid vaadata ja kontrollida, kas olen ikka asjast õigesti aru saanud. Ka oma tehtud tööde progress on hea, sest ma näen nii töö kulgu kui ka hinnet oma töö eest.
  2. Negatiivne külg oli minu jaoks just alguses see, et kõik tundus nii keeruline ja kirju just selles mõttes, et ma ei suutnud absoluutselt aru saada, kus kategoorias miski toimub. Samuti häiris kohati see, et leht on nii tühi kuidagi – samas meeldib praeguse loengu raames oma blogi kasutamise võimalus, sest see annab võimaluse oma tööd individualiseerida.

Kokkuvõtlikult, eDidaktikum on väga praktiline õppevahend ning selle kasutamine on tegelikult lihtne, lihtsalt nõuab harjumist. Disain on minimalistlik, ent see pole suures pildis häiriv aspekt. eDidaktikum on kasutajamugav, KUI selle kasutamine on enda jaoks selgeks tehtud – vastasel juhul võivad selle erinevad võimalused lihtsalt segadust tekitada.

Õpikeskkondade kaardistus – kontakttund (1.sept)

Tegin oma kaardistuse Adobe Photoshopiga, sest see tundus mulle isiklikult sel hetkel kõige mguavam variant, ühtlasi ka meeldivam, sest mulle meeldib PS’i kasutada ja ise nokitseda. Sain kujunduse teha vastavalt oma soovidele ning jäin sellega rahule.

Kaardistuse tegemise juures oli ilmselt kõige raskem see, et leida on vaja erinevad alam kategooriad, kuhu oma kanaleid paigutada – mina paigutasin kõik suhteliselt eraldi, kuigi teatud määral on nad kõik omavahel ka seotud.

Üldiselt oli kaardistamine lihtne, pidin lihtsalt koondama erinevad kanalid (mida kasutan rohkem, mida vähem). Kasutan endiselt suuremalt jaolt samu kanaleid, sest olen leidnud need, mis minu jaoks mugavad ja pole endale uuendusi otsinud.

keskkonnad

Blog at WordPress.com.

Up ↑