Ootused ja soovid ainele – põhiliselt ootan ainelt seda, et tunneksin ennast valdkonnas pädevamalt ning seljataksin hirmu oma erialase suuna ees. Olenemata, et arvutikasutus kogemus on olemas, tunnen ennast siiski ebakindlalt, kui asi puudutab IKT-vahendite kasutamist õppetegevustes.

Kogemus arvutite ja tehnoloogiaga – kasutan igapäevaselt nii arvutit kui ka nutitelefoni ja tahvelarvutit. Tunnen, et oma igapäeva tegemistes saan väga hästi hakkama, aga erinevus seisnebki selles, et kui ma pean midagi tegema, siis see on minu enda jaoks ja minu enda vastutus, kuidas ma asjad tehtud saad. Kui ma pean kasutama oma oskusi tegevuste organiseerimiseks, siis see tähendab oma tegevust suunata kellegi teise jaoks. Lastega tegutsedes tähendab see ka seda, et nemad peavad midagi võitma minu tegevusest, sest muidu puudub mu tööl eesmärk. 

Eesmärgid – Minu põhiliseks eesmärgiks on aine lõpus tunda seda, et ma tõesti olen õppinud midagi. See ei tähenda, et ma peaksin tingimata nüüd absoluutselt kõike teadma, mida maailmal pakkuda on, aga et mul oleks kindlustunne, et on kas või paar kindlat asja, millele ma saan alati loota ja suudan oma tegevusega lõimida. See tähendaks seda, et on alati asi, milles ennast täiendada, aga samas mul oleks mingi põhi, millele toetuda oma töös ja tegevuses.

Strateegiad – Eesmärkide saavutamine nõuab kindlasti oma tegevuse läbi mõtestamist ning järjekorra paika panemist. Varasemalt olen praktika jooksul läbi viinud õppetegevust kasutades ainult IKT-vahendeid, samas olen ka teinud tegevust nii, et lõimin käelist tegevust interaktiivsetahvliga. Minu strateegia ongi paika panna oma tegevuse kava, et siis leida, millal ja kuidas on kõige kasulikum kasutada oma töös erinevaid interaktiivseid vahendeid.

Vahendid/ressursid – Vajadusel tehnoloogiat saan ise kaasa vedada – tahvel, peegelkaamera, sülearvuti, ’’seebikarbi’’ fotokaamera. Olen ka ühel praktikal kasutanud oma tegevuses tahvelarvutit nii, et näitasin lastele tahvlist 8 erinevat pilti, ning palusin piltidel olevad esemed rühmaruumist üles otsida – see võttis neil kenasti aega, aga said tehtud. Samas meeldis neile väga see, et nad said tahvelarvutit oma tegevuses kasutada. Usun, et vahendite leidmine on pigem kõige väiksem mure. Tähtis on see, et oleks olemas sihtgrupp, kellega oma tegevust läbi viia ja selle läbi ise juurde õppida ja oma miinuseid tegevuses näha.

Hindamine – Ma leian, et varasemad praktikad on õpetanud seda, et parim hindamine on see, kui ise tunned, et oled oma tegevusega hakkama saanud nii nagu seda eelnevalt (kas või oma peas) kavandanud oled. Minul on varasemalt mitmel korral olnud seda kogemust, et kujutan esimestel kordadel oma tegevusi väga selgelt ja kenasti ette, aga reaalsus on ikkagi teine, sest puudub kohe enesekindlus ja väga kiirelt on tagasilöökide korral õrn paanika tulema. Samas, oma viimasel praktikapäeval suutsin juba sekundi pealt ennast ümber häälestada, kui miski läks teisiti, kui olin lootnud ja minu silmis see näitaski, et olen arenenud, sest suutsin tegevust juhtida ka siis, kui see oli oma esialgset suunda muutnud. Põhiline ongi see, et lastega koostöö tähendab seda, et ootamatused on alati kerged tulema – minu töö on osata seda oodata, mitte kohkuda selle eest, kui miski läks teisiti minu ootuste suhtes.

Refleksioon – Selle praktika jooksul meeldis mulle kõige rohkem see, et meil oli juhendajaga konkreetselt paika pandud, mis päeval me midagi tegime ja me pidime kohal olema reaalselt millegi tegemiseks. See tekitas selle tunde, et ma lähen kohale, ma teen midagi ära ja ma võin minna ja kodus selle asjaga edasi tegeleda. Varasemalt on pigem seda olnud, et alguses pead 1,5h kohal istuma ja ootama kuni kõik lapsed lasteaeda jõuavad hommikul, siis nad söövad ja mängivad ja siis lõpuks on tegevus – enne seda ma olen lihtsalt osa rühmast, aga võrdlemisi tavalises Eesti keskmises rühmas tähendab see siiski seda, et mina + teine praktikant + abiõpetaja oleme kõik mingil määral lihtsalt rühmas olemas, aga me ei tee keegi otseselt midagi seal. Mäletan ainult Mardi lasteaia prakikalt seda, kui esimene nädal oli nö tutvumise nädal (mis minu silmis on vajalik, sest iga maja ja rühm on erinev, samuti õpetajad) ja saime lõpuks tagasisidet, et niisama istusime seal ja midagi ei teinud. Olenemata, et ma mäletan korduvalt seda, et me pakkusime, et me võime aidata ja ise midagi teha, kui meile öeldakse, mis see on. Tol hetkel oli juhendaja seisukoht lihtsalt see, et tema ei peaks meile midagi ette ütlema. Seega, me siis lihtsalt tutvusime edasi rühmaga, sest ma siiski oskan jooksvalt teha neid asju, mida ma näen, et vajavad tegemist. Seega, mulle väga meeldis see, et kõik oli praegu väga konkreetselt ja selgelt paigas. Samuti meeldis mulle nii väga see aspekt, et see oli reaalselt minu tegevus – mina läksin oma mõtetega, mina juhendasin oma teadmistega oma juhendajat ja me tegime lõpuks koos midagi, aga see kõik oli nö minu algatus ja looming. Varasemalt on ju kontrastiks pigem just olnud see, et meie sulandume rühma, oleme abiks, oleme justkui õpetaja käepikendus ja siis meid hinnatakse selle põhjal. Praegusel hetkel oli vastutus selles mõttes suurem, et ma teadsin, mida ma pean tehtud saama ning minu asi oli paika panna ajad ja asi toimima panna. Ja see mulle meeldis väga.

Ainus asi, mis kohe absoluutselt ei töötanud ja mis oli kõigi mõttes (seda tõi välja nii õpetaja, direktor kui ka abiõpetaja rühmas) – miks on praktika nii halval ajal? Mina isiklikult ei ole absoluutselt kursis sellega, mille järgi praktika aeg paika pannakse – ma saan aru, et see vist on üldiselt asetatud semestri lõppu, aga tegelikult oleks võinud see lihtsalt olla novembri kuu vältel näiteks. Miks selline probleem? Sest absoluutselt igas lasteaias on sel perioodil jõuludeks ettevalmistumine ja ma tõesti südamest usun, et mitte ühegi teise ürituse jaoks ei valmistuta nii kaua. Eelmine aasta tegime praktikal jõulude ajal lastega etendust, harjutasime laule, õppisime tantsu, tegime jõululaada ning seal esineti, loeti luuletusi. See võttis aega kolm nädalat, ehk siis terve meie praktika, ja see võttis igast päevast mingi suure aja, mis läks lihtsalt kaotsi. Ja kui nüüd õpetaja peab oma asjad tehtud saama ja siis sealjuures veel kedagi juhendama , hindama, analüüsima ja tagasiside andma, siis ma tõesti julgen nõustuda, et see on metsikult halb aeg praktikaks. Minule tuli sel praktikal juhendaja sellega vastu, et me jõudsime kiiresti kokkuleppele, et me teeme kindlasti piksillatsiooni nende jõuluetendusest, sest nad olid seda natukene harjutanud juba. Samas maskid tegin mina ise oma perega valmis, sest lapsevanemad polnud jõudnud veel etenduse jaoks teha neid. Samuti tõime me Maarjaga ise kodunt asju pikillatsiooni jaoks, sest nad polnud rühmas jõudnud kõiki vahendeid valmis teha. See on ülimalt suur ettevõtmine ja minu jaoks oli tegelikult väga hämmastav Maarja vastutulelikkus juhendajana, sest ta  oli sel perioodil veel haige ja käis operatsioonil ja ikkagi käis ja jooksis, et kõik asjad tehtud saaks. Seega leian, et jõulud on äärmiselt halb aeg praktika tegemiseks ja kui vähegi oleks võimalust, siis võiks seda praktikat nihutada novembri suunas.

Mis on minu nõrk külg? Ma arvan, et kellelegi pole see üllatuseks, et minu nõrk külg on aja planeerimine ja reaalselt aja hindamine. Kui ma mõtlesin sellele, et praktika kestab kolm nädalat, siis minu peas see lõi nagu mingi lõputu perioodi ja tunde, et kõike saab ju teha selle ajaga. Kui ma aga hakkasime rühmas reaalselt esimest esitlust tegema ja siis otsustama, et appi, me ei jõuagi kahte animatsiooni teha, siis jõudis kuidagi kohale, et tegelikult on võrdlemisi piiratud see aeg. Siin tuleb jälle see jõulude aspekt ka sisse – rühmal olid mõned väljasõidud (käidi kinos, tehti ka filmindusega tutvust, mis haakus vaja õppetegevusega) ja üritused, siis oli juhendajal arst ja koolitus ja koosolek. Üks asi on see, et kooli poolt on kindlad kuupäevad paigas, millal miski toimub ja teine reaalsus on see, millal reaalselt juhendajale sobib asju teha.

Mida peaksin tegema edasi? Ega siin polegi muud teha, kui kalender ja käekell kõrvuti istuda ja asjad lihtsalt ära teha, aegadest kinni pidada ja töö ära teha. Kui ma suudan seda teha, siis üldiselt ma isiklikult tunnen, et ma olen oma tegevuste läbiviimises võrdlemisi edukas, sest ma olen tegelikult nende aastate jooksul siiski palju õppinud ja kogemust saanud.

Advertisements