Minu pere ja semud filmiklipp

Mis läks hästi, mis läks halvasti? Mida teeksid teisiti? Miks? 

Alustaksin sellest, et esialgu oli siiski plaan teha seda koos rühmaõpetajaga, aga kuna temagi on tudeng, siis filmi tegemise päeval oli rühmas asendusõpetaja, kes oli natuke ärevil sellest kõigest. Tema ise ei osanud kuidagi kaasa aidata ning rõhutas pidevalt, et planeeritud õppetegevus sõidab ajaliselt sisse (kuigi direktor oli tegelikult õpetajat teavitanud, et teeme filmi sel päeval).  See selleks, saime õnneks oma filmi siiski lastega koostöös tehtud. Pigem oli lihtsalt pinge, et saaksin asja tehtud nii, et nad saaksid rühmas ka planeeritud tegevust läbi viia ja isegi režiistsenaariumit kõrval hoides oli endalgi ärev tunne nagu unustaksin kogu aeg midagi tähtsat tegemata.

Iseenesest hästi läks see, et lapsed olid väga õhinal sellest, et me üldsegi filmi teeme. Kui jagasin näpunäiteid või soovitasin midagi teisiti teha, siis olid kõik väga koostöövalmis. Muidugi suurem trall läks lahti siis, kui soovisin salvestada tekstiga klippe, sest sel hetkel muidugi oli kõigil midagi rääkida.

Ise hindaksin ülesannet õnnestunuks, aga oleks soovinud seda teha natukene rahulikumas keskkonnas, kus ma oleksin kindel, et minu tegevus ei sega kellegi teise tegevust. Teisiti teeksin ka seda, et 1) jätaksin oma lapse koju sel päeval (sest tal oli väga raske kõrval rahulikult olla, kui teisi lapsi intervjueerisin) või 2) paluksin õpetajalt abi teiste laste rühmas hoidmisega. Praegu viisime ka nö intervjuud läbi koridoris, kuid rühma uks oli lahti ja ikka kandus see müra ja trall koridori peale ka edasi.

Mis on animatsiooni ja lühifilmi loomise puhul sarnast ja mis on erinev? Nii tegevuse planeerimisel kui ka õppetöös rakendamisel?

Ma ütleksin, et minu jaoks näiteks režiistsenaariumi loomine oli sarnane, sest ma panen oma mõtted ja ülesehituse ideeliselt paika ja sain sellest juhindudes oma tööd läbi viia. Mulle isiklikult tundub animatsiooni tegemine lihtsam, sest seda lastega koos tehes on just lastel rohkem tegevust endal (ettevalmistus, asjade liigutamine jne), aga filmimise ajal ma pidin laskma neil nii loomulikult olla nagu nad ikka on. Planeerimise ja montaaži mahu kohta ma ütleksin, et suhteliselt sarnased ja kuna natukene varasemat kogemust on, siis ära ei hirmutanud enam. Õppetöös rakendada minu silmis saab mõlemat varianti ja sõltubki sellest, mis rohkem sobib. Minu arust on animatsiooni lihtsam teha lapselt lapsele sõnumiga ning filmi suunata lapsevanemale, sest lapsevanem ilmselt hindab rohkem seda liikuvust ja igapäeva melu, mille keskel lapsed on.

Advertisements